Ajalookonverentsi idee autor ja esimene eestvedaja Ardo Niinre

Ettekandes peatutakse esmalt kirjakeele ja murrete vahekorral. Et kirjakeele loomise aegu oli keskmurre selle peamisi alusmurdeid, kirjeldatakse Jüri kihelkonna murdekeelt nii põhjaeesti murrete kui ka kirjakeele taustal. Seejuures ei saa mainimata jätta Anton Thor Helle tegevust ega tema piiblitõlget (1739). Arvestades Jüri murraku n-ö piiripealse asendiga, püütakse leida keelejooni, milles väljenduks murraku eripära. Koos kuulajatega otsitakse vastust küsimusele, mis valdkonnis ja mis ulatuses võiks Jüri murdekeelt kuulda-kohata-kasutada tänapäeval.

Ettekandes käsitlen eesti keele arengulugu laiemas sotsiolingvistilises ja rahvuslikus vaates, uurides, miks ja kuidas kujunes eesti keelest üks maailma suurimaid ja konkurentsivõimelisemaid keeli. Põhifookuses on periood 11.-19. sajand, mil jõuti rahvusliku eneseteadvuse küpsuseni, tekkis elujõuline eesti kultuur ning selle tarbijaskond ning ühiskonnas sai alguse poliitiline tegevus, mis viis lõpuks omariiklusele. Peamiseks mõjuriks keele, kirjanduse, kultuuri ja rahvuse kujunemisel sai sel perioodil eestikeelne pühakiri – Piibel ja selle osad. Piibli rolli eestluses määratlen tüvitekstina.

Tüviteksti mõiste on üldjoontes arusaadav ka kultuurikaugele inimesele, konkreetne sõnastamine võib samas ka asjatundjale probleeme tekitada. Professor Arne Merilai on oma „Keele ja Kirjanduse“ artiklis (10/2017), mõistet uurinud, olulise tunnusena toob ta välja rahvusloomes osalemise, millest lähtumegi. Termin ise on pärit Jaan Unduskilt Felix Oinase artiklikogumiku „Surematu Kalevipoeg” saateartiklist „Rahvaluuleteksti lõppematus” (Undusk 1994). Ka Undusk määratleb tüviteksti eeskätt „rahvust loova teksti” ja „rahvuse sakraalse narratiivina”, mille „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelasstruktuurid on rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast” (Merilai 2017).

Piibel kui Vana ja Uue Testamendi raamatute ja kirjade kooslus on kristluse alusdokument ning kristliku kultuuri kujundaja nii Euroopa maades kui ka mujal ning Eesti ei ole siin erand. Tuhat aastat tagasi algasid eesti hõimude esimesed ulatuslikumad kokkupuuted kristliku kultuuri ja selle tüviteksti Piibliga, seda siis kahest suunast korraga: idast Bütsantsi mõjudega Kiievi valitseja Jaroslav (Jarizleifr) Targa sõjakäiguga Lõuna-Eestisse (1030), läänest aga viikingite kristianiseerimise Olaf Püha tegevuse tagajärjel, mis muutis Läänemere ning sellega ka ligipääsu Eestile ohutumaks ning misjoni kergemaks. (Oleviste). Kuigi tolleaegsed riitustes kasutatavad piiblitekstid olid võõrkeelsed – katoliku kirikus kasutati Vulgata ladinakeelset tõlget ning õigeusu kirikus tekste kirikuslaavi keeles (see on bulgaaria ja makedoonia keele lähtekeel), samas eestindasid piiblilugusid suuliselt arvatavalt preestrid oma kogudustele ja mungad kloostrikoolides oma õpilastele neid jutustades.

Lutheri emakeelse Pühakirja nõudega sai hoo sisse Pühakirja vernakularisatsioon, mis nõudis Piibli tõlkimist rahvuskeeltesse (ja laiemaks kasutuseks trükkimist). Kiiresti tõlgiti Piibel suurematesse Euroopa keeltesse, sealhulgas rootsi ja soome keelde, Eestimaa ja Liivimaa konsistooriumide omavaheliste arusaamatuste tõttu venis eestikeelse tõlke valmimine ja nii said ka lätlased tõlke pool sajandit eestlastest varem (tegelikult valmis tänu Liivimaa konsistooriumile esimene UT tõlge aastal 1686 – Andreas ja Adrian Virginiuse tõlgitud tartukeelne Wastne Testament.

Eestikeelne tervikpiibel tõlgiti Anton Thor Helle ettevõtmisel ja ilmus trükist aastal 1739. See ei olnud vaid kogum religioosseid tekste, vaid ka vastavat tõlget kasutava ühiskonna igapäevase elu ja kultuuri kujundaja ning selle mõju algab juba selle osade tõlkimise ja levitamise kaudu: eesti keelde tõlgiti missa liturgia osasid (Kullamaa vakuraamat), katekismusi, kirikulaule, ristimis- jm talitusi, perikoope jt piiblitekste. Eesmärgiks oli muuta eesti kultuurikeskkond põhiliselt   baltisaksa kultuuri kui kõrgema staatusega eeskuju  sarnaseks, et tagada oma kultuuri jätkusuutlik ning tugev identiteet. Kuna vaadeldaval perioodil oli muid eesti ühiskonda mõjutavaid kirjalikke allikaid marginaalselt, kujunes Piibel siin domineerivaks mõjuriks:

• Piibel oli väärtuste, uskumuste ja hoiakute kujundaja, kristliku moraali alus, selle kujundajaks oli valdavalt pietistlik vennastekoguduste liikumine 18.-19. sajandil.
• Piibel oli hariduse kujundaja: koostöös Forseliuse käivitatud rahvakoolidega tagati lugemisoskus ja laiem kirjaoskus ning kujundati uus kultuuri tarbiv ühiskonnakiht (taluperemehed, koolmeistrid jt) .
• Piibel oli keele kujundaja: selle keel muutus üldaktsepteeritud kirjakeele normiks (nn vana kirjaviis), selle põhjal kujundati terminid ja keelereeglid (nt suurtäht), isiku- ja kohanimede kasutus ja kirjutus (siin saksa keele mõju, mis oli omakorda mõjutatud ladina keelest, võeti omaks kirjanduslikud arhetüübid ja narratiivid. Toimus keele kasutusvaldkondade laienemine: aruannete koostamine, halduskeel, laulusõnad ja luule, eesti laul.
• Piibel oli eesti rahvuse looja ja kujundaja: tekkis eestlaste kollektiivne eneseteadvus keele ja hariduse arengu taustal ning järjest vähem läksid haritud eestlased saksa keelele üle. sajandi vennastekogudustes oli au sees kirjaoskus, laulmine ja pasunakoorid. Sellisel ühistegevuse põhimõttel loodi seltsid, tekkis teabekirjandus ja ajakirjandus, hiljem aga poliitelu, võimu haaramine valdades ja linnades ning omariikluse saavutamine. Eestikeelse kirjasõnaga paralleelselt arenes ka eestikeelne kirikulaul. Ka selle puhul tuleb suured tänud suunata luterlikule printsiibile, et inimesed saaksid kirikus laulda oma emakeeles ning selle tulemusena on välja kujunenud eestikeelne koorikultuur, sealjuures ka laulupidude traditsioon.